Gabriel ei müü oma päikeseelektrit võrku: „Minu jaoks on see kindlustus, mitte äri”

Päikeseenergia puhul kerkib sageli esimesena esile küsimus, kuidas oma toodetud elektrit võrku müüa. Paberil tundub see lihtne: paned paneelid katusele, toodad rohkem, kui ise tarbid, ja ülejääk läheb müügiks.

Gabriel Möldri jaoks ei olnud see aga kunagi peamine eesmärk.

Tema ehitas oma süsteemi üles hoopis teise loogikaga — et elekter oleks olemas ka siis, kui võrk alt veab, ja et kodused kulud oleksid paremini kontrolli all. „Minu jaoks ei ole see raha teenimise projekt. See on pigem kindlustus,” ütleb ta. 

Kriisid panid teisiti mõtlema

Mõte oma energiavarule hakkas tõsisemalt idanema pärast koroonaaega ja 2022. aastal alanud sõda Ukrainas. Koos sellega tulid suured energiahindade kõikumised ja tunne, et seni iseenesestmõistetavaks peetud asjad ei pruugi enam nii kindlad olla.

Kui elekter võib ühel hetkel kallineda, teisel hetkel kaduda ja kogu süsteem sõltub välisest võrgust, siis tekib üsna loomulik küsimus: mida ma ise saan teha, et keerulisemal ajal paremini hakkama saada? Just sellest küsimusest Gabrieli lahendus alguse saigi. 

Süsteemi süda on akudes

Praegu on tal 15 kW päikesepaneele, 12 kW inverter ja 30 kWh akusid. Kui lihtsas keeles öelda, siis päike toodab elektrit, akud talletavad selle ning süsteem jagab voolu sinna, kus parajasti vaja.

Gabrieli sõnul ongi akud kogu lahenduse kõige tähtsam osa. Ilma nendeta oleks tegu lihtsalt süsteemiga, mis töötab ainult siis, kui päike paistab. Päeval on elekter olemas, õhtul enam mitte. Akud muudavad selle aga päris kasutatavaks varuks. 

Umbes märtsi keskpaigast oktoobri keskpaigani elab ta suuresti oma toodetud elektri peal. See tähendab, et pistikus on elekter olemas, aga arvele suurt kulu ei teki. Talvel on lugu muidugi teine — päikest on vähem ja täielikult oma jõul ära ei ela. Ometi ei muutu süsteem ka siis mõttetuks, sest akud annavad lisakindlust ja aitavad tarbimist targemini korraldada. 

Miks ta siis elektrit võrku ei müü?

See on küsimus, mida Gabriel kuuleb tihti. Kui võimalus on olemas, miks siis mitte raha teenida?

Tema vastus on lihtne: sellel oleks oma hind. Kui akudes olev elekter välja müüa, võib juhtuda, et õigel hetkel on varu otsas. Tuleb torm, võrk läheb maha, õhtu on käes — aga akud on tühjad.

„Ja siis istud seal oma teenitud eurodega, aga elektrit ei ole,” võtab ta asja kokku. Sellepärast ongi tema jaoks akud eelkõige tagavara, mitte koht, kust turule müüa. 

See vahe ongi tema loo juures kõige olulisem. Paljud näevad päikesepaneelides võimalust teenida. Gabriel näeb neis ennekõike võimalust mitte sõltuda täielikult turust ja olla valmis olukorraks, kus tavapärane süsteem enam ei tööta.

Elektriarve pole ainult elektri hind

Tema kogemus õpetas kiiresti veel üht asja: elektriarvet ei tohi vaadata ainult kilovatt-tunni hinna järgi.

Suvel võib elektri börsihind olla väga madal, vahel lausa nulli lähedal. Aga arve koosneb lisaks energiakulule ka võrgutasudest ja maksudest. Talvekuudel, kui rohkem tuleb võtta võrgust, annab see ennast eriti tunda.

Gabrieli näitel oli ühel detsembrikuul elektrikulu umbes 110 eurot ja ligikaudu sama palju tuli juurde muude tasudena. See tähendab, et oma elektri kasutamine säästab korraga mitmest kohast — mitte ainult ostmata jäänud elektri, vaid ka osa kaasnevatest kuludest. 

Torm on parem test kui Excel

Kõige selgemaks sai süsteemi mõte aga mitte arvutustabelis, vaid päriselus.

Möödunud talvel, pärast jõule, tuli tugev tuul ja võrk kukkus ära. Just siis selgus, mida oma energialahendus tegelikult väärt on. Kui tuled jäid põlema ja elu sai edasi minna, oli pilt selge.

Sellises olukorras ei ole enam tähtis see, mitu eurot oleks elektri müügist võinud teenida. Tähtis on, kas kodu toimib. 

Oma päikese pealt sõitmine

Lisamõõtme annab süsteemile elektriauto. Kui auto saab laetud oma toodetud elektriga, muutub kogu lahendus veelgi käegakatsutavamaks. Siis ei tähenda päikeseenergia ainult väiksemat elektriarvet, vaid ka võimalust liikuda osaliselt oma jõul.

See teeb kogu süsteemi Gabrieli jaoks veel mõistlikumaks: mitte ainult maja ei toimi teisiti, vaid ka igapäevane liikumine muutub vähem sõltuvaks välistest hinnatõusudest. 

Alati saab midagi paremaks teha

Gabriel ei pea oma süsteemi valmis looks. Mõtteid edasiarenduseks on veel.

Üks võimalus oleks lisada akusid, teine generaator. Aga ka generaatori puhul ei näe ta lahendust selles, et see kogu aeg töötaks. Pigem oleks see varuplaan kriisiks — et vajaduse korral akusid laadida. Koos akudega looks see süsteemi, mis aitaks elektri olemasolu tagada ka pikema katkestuse ajal. 

Sama oluline on tark kasutamine. Kui veeboiler töötab siis, kui päike paistab, ja pesumasin pannakse käima päeval, mitte öösel, on kasu kohe suurem. Kõike ette sättida muidugi ei saa, aga palju siiski saab. Ning just sellised väikesed harjumused annavad kokku suure efekti. 

Sama mõte võiks toimida ka külamajas

Gabrieli kogemus ei kõnele ainult ühest kodumajapidamisest. Sellel on laiem tähendus.

Kui selline süsteem annab kindlust ühe pere jaoks, siis miks ei võiks samamoodi mõelda külamajad, vabatahtlikud päästjad, spordiklubid või teised kogukondlikud hooned? Nendes paikades ei ole küsimus ainult mugavuses või väiksemas arves. Küsimus on selles, kas koht toimib edasi ka siis, kui tavaline elektrivarustus katkeb.

Sealt jõuab mõte juba otse energiakogukondadeni — selleni, kuidas kohalikult toodetud ja salvestatud energia võiks tugevdada tervet kogukonda, mitte ainult üht maja. 

Kõige tähtsam küsimus

Gabrieli lugu näitab hästi, et taastuvenergia ei pea tähendama ainult äri ega tasuvusarvutust. See võib olla hoopis väga praktiline tööriist, mis aitab kulusid kontrolli all hoida, vähendada sõltuvust turu kõikumisest ja kasvatada toimetulekut keerulisemates oludes.

Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühele lihtsale küsimusele: kas sul on elekter olemas siis, kui seda päriselt vaja on?